Pühapäev on pannkoogi päev juhuu!

Kuna pühapäevad ei ole kunagi olnud mu lemmikpäevad (väljaarvatud siis, kui esmaspäeval tööle ei pea minema), siis algavad mu pühapäeva hommikud pannkookidega. Tavaliselt ma improviseerin erinevate retseptidega (eelmine nv tegin ricotta pannkooke), seekord proovisin  jälle midagi uut - kookose pannkooke (munad, stevia, kookospiim, täistera nisujahu). Tulid väga head ja võib teinekordki teha. 

Reedel tuli mõte proovida ise teha proteiinibatoonikesi. Mingi aeg ostsin neid suht tihti, kuid siis läks tuhin üle. Eks nende batoonikestega on ka see, et ega nad teab mis üüber-tervislikud asjad ole, palju süsikaid jne, aga no vahest võib. Proovisin erinevaid maitseid, aga lemmikuks said PULS´i proteiinibatoonid Vanilliga. Aga seekord mõtlesin, et prooviks ise teha ja kui keeruline see ikka olla saab? Uurisin neid retsepte ja lõpuks tegin ikka omaloomingut. Kuna proteiinipulber on mul cookies & cream maitseline, siis tulidki nad enam-vähem sellise maitsega. Koostis: kaerakliid, impact diet whey proteiinipulber cookies & cream, kookospiim, maapähklivõi, kookoshelbed, päevalilleseemned. Said maitsvad ja hea pärast trenni ampsata või siis tööl vahepalana (Bitteri asemel). 

 

Tööl on tore, kolleegid on toredad ja kliendid on ÜLDJUHUL toredad. Küll aga iga nädal peab ALATI olema see 1 must notsu, kelle jaoks on kõik halvasti - küll kärss kärnas, küll maa külmunud, aga inimesed ongi erinevad. Mulle meeldib mu töö ja ma olen alati õnnelik, kui saan kedagi aidata. Töötan rehabilitatsiooni vallas ja igapäevaselt nõustan kliente, õpetan harjutusi, millega klient saab iseseisvalt kodus jätkata, et oma tegevus- ja/või liikumisvõimet säilitada/parandada. Kliendid, eriti vanemad inimesed toovad tänutäheks sageli nänni, mis on muidugi armas, aga no mitte teatud perioodidel. 

See nädal olen tööl 1-2 tükikest tumedat (70% kakaosisaldusega Bitteri) šokolaadi pea iga päev endale lubanud. Ja ma ei tea kas mu maitsemeel on muutunud, aga NÜÜD süües mekib hästi. Kui varem keegi mulle Bitterit tõi, siis jäi see kuskile kappi seisma seniks, kuni hiired selle avastasid ja nahka panid. Varem väga ei maitsenud see lihtsalt, tundus nii mõru  ja pidi ikka korralik tuumanälg olema, enne kui ma seda sõin. 

Life at best is bittersweet :)