FOOD IS MY BESTFRIEND

Kuna mul on üks lahe sõbranna Kerli, kes on samasugune trennihull (vb isegi hullem, aga seda ainult heas mõttes), siis rääkisin ka talle sellest konkursist ja ei mõelnud temagi kaua ja hüppas punti. No mis saab olla veel ägedam, kui koos millegi Suure nimel higi ja pisaraid valada. Ja see kaa muidugi, et kui ühel meist mõnel suvalisel päeval "kütus otsa saab", siis teine ikka "käima lükkab". Motiveerib rohkem pingutama, sest no hallooo kui üks räägib, et tegi mitu trenni järjest, no mida mina siin diivanil oma tuharat siis vormin, hops hops püsti ja trenni!

Ma olen ikka alati olnud suur trennisõber. Sügisest kolisin küll jõusaali, aga enne seda käisin pea iga päev jooksmas, sest jooksmist ma ARMASTAN. See tunne, kui saad panna klapid pähe, kuulata oma playlisti ja lihtsalt lülitada end välja argimuredest ja muidugi see tunne pärast jooksu, see on ÜLIM! Jooksnud olen juba aastaid ja kindlasti jooksen edasi seni, kuni jalad veel liiguvad. Äge oleks mõelda, et olen mingi 70-aastane muti ja viskan ikka omad tossud jalga ja jooksen mõnest 20-aastasest mööda, kes peab imestustest vastu posti jooksma :D Ok see selleks. No ja olengi olnud selline hull jooksumutt, kes jookseks iga jumala päev, iga ilmaga. Olen ka talvel jooksmas käinud -20ga. Vähe ekstreemne oli ja koju jõudes olin nagu Frozen, aga äge oli :) Ühesõnaga olen olnud igati aktiivne füüsilise poole pealt, eks eriaala ka selline, et ei saa lasta end käest. Töötan füsioterapeudina (kõnekeeles kui võimleja, mudija, füsioterrorist jne) ühes tervisekeskuses. Aga mis puudutab toitumist, siis seda ei ole kunagi jälginud. MA JU TEAN, et peab toituma mitmekülgselt, sööma õiges koguses valke-rasvu-süsivesikuid ja blablabla, aga no vahest lihtsalt tunne, et keegi teine aktiveerib mu suuümbruse lihaseid, mitte mina. Ei ole kunagi olnud mingi dieeditaja, sest ma tean kuhuni see välja jõuab - lõpuks on organism stressis, tuju halb ja kaalu lisandub topelt juurde. Vahepeal lihtsalt ennast nii raske kontrollida. Ja eks naistel see asi tunduvalt keerulisem kui meestel. Ajakirjas hers Fitness naisele talve numbris on ka üks põnev artikkel teemal "Taltsuta hormoone", kus kirjutabki, et vahel hormonaalsüsteem ei taha sinuga koostööd teha ja takistab su püüdlusi vormi säilitada/parandada. No kes ütles, et elu peab kerge olema? No ja öeldakse, et kui sa õpid oma hormonaalsüsteemiga paremini koostööd tegema, siis saavutad paremaid tulemusi. Aga kui ta ei taha minuga koostööd teha? Kui ta lihtsalt jonnib? Mismoodi sa siis pead sellisega koos elama? Aga pead. Eks pead olema siis targem ja mõtlema välja kavalaid nippe kuidas teda ära petta :)

No ja siis ma alustasin esmaspäevast selle toitumisega. Hakkasin sööma regulaarselt (hommikusöök, lõuna ja õhtusöök). Enne seda olid mu toidukorrad kuidas kunagi, hommikut sõin, lõunat kuidas kunagi ja õhtul midagi näksisin kaa, nädalavahetusest ärme üldse räägi. See oli vahepeal nii õudus kuubis. Mõtle. Oled terve nädal ilusasti trenni teinud ja söönud enam-vähem normaalseid asju ja siis tuleb nädalavahetus ja nullib kõik raske töö ja vaevaga tehtud püüdlused. Krõpsud, snäkid, maiustused, vein jne. Ja pühapäeva õhtul ägised, oled halvas tujus, energiat pole, loidumus, kaal näitab numbrit, mis sind rõõmsaks ei tee JA SIIS SA MÕTLED, et 2 päevaga suutsid sa korraldada sellise JAMA. Tubli tüdruk, hinne 2, istu!

Aga siis mõtlesin, et olgu, kaua ma ikka ennast petan, aeg on muuta midagi. Hea, et see ajakiri minuni jõudis, see andis mulle mõnusa motivatsioonisüsti, et oma toitumisega midagi ette võtta.

Minu uus lemmik  - Valio PROfeel proteiinikohupiimakreem.  Rohkelt valku, vähe süsivesikuid. Mõnus amps pärast trenni.

Päkapikk jällegi teab, mis hea ja oskab üllatada :)